Eksamid on iga õpilase jaoks stressirohke aeg. Täitunud ajakava, pidevad meeldetuletused tõhusast õppimisest, pikad ööd kummargil raamatute kohal ja pidev jutuajamine hinnetest kohvikus. Eksamite aeg võtab igaühelt lõivu, kuid kui kannatad kroonilise autoimmuunhaiguse all, siis see süvendab seda tunnet veelgi, et kõik kasvab üle pea.
Sellises olukorras leidsin end 2018. aasta teisel poolel eksamiteks valmistudes. Olin 2017. aastal läbinud täieliku kolektoomia ja algusest peale võitlesin toidu sees hoidmisega, mul iiveldas sageli, kõht puhitas ja väljaheited olid pidevalt muutuvad. Mitte just parim ettevalmistus!
Esialgu eeldasin, et see oli tingitud lihtsalt stoomi (mille olen ristinud Borissiks) olemasolust, kuid alles 2019. aasta suvel, pärast mitmeid EMOkülastusi ja haiglasse sattumist, selgus röntgenuuringul, et minu soolestikus oli „kleepumine“, mis takistas mul ükskõik mis mahus toitu või vedelikku seedida.
Lisage juurde vedelikupuudus…
Kõige olulisem nõuanne, mida iga stoomiõde või arst annab, on see, kui oluline on saada piisavalt soola, et vältida vedelikupuudust. Paljud inimesed teevad vea, uskudes, et vee joomine hoiab neid hüdreerituna, kuid stoomi puhul lahjendab see tegelikult elektrolüüte ja avaldab vastupidist mõju.
Kroonilise oksendamise ja stoomi suurenenud väljavoolu tõttu olin peaaegu kogu aeg vedelikupuuduses – silmad aukus, põsed õõnsad, huuled lõhenenud ja võimetus keskenduda millelegi… kõige vähem lineaarvõrranditele ja ruutvalemi rakendamisele minu eelseisva eksami jaoks!
Akadeemilised õpingud on alati olnud üks minu prioriteete ja hirm kooliülesannetega maha jääda ja kavandatud õppetööde ajakavast mitte kinni pidada oli minu jaoks suur probleem. Igal teisel nädalal kandsin oma punkrohelist haiglakitlit ja navigeerisin soolalahuse tilgutiga, samal ajal koolimärkmeid välja kritseldades. Kui ma ütleksin, et sain stoomi ja operatsioonijärgsete tüsistustega hakkama, oleks see suur vale. Alles viimase aasta jooksul olen suutnud taastada usalduse oma keha suhtes ja valmistuda, mitte reageerida.
Õppides, mis toimib
Selleks, et saavutada oma eesmärgiks seatud hindeid, heitsin end koolitöödesse, et mitte jääda maha oma eakaaslastest, ja õppisin alati, kui suutsin ärkvel püsida. Kindla tunniplaani järgimine oli minu energiataseme järskude kõikumiste tõttu lihtsalt võimatu. Hoolimata sellest, et ma võtsin oma toitumisse nii palju soola ja rehüdratsiooni lahuseid kui võimalik, ei paistnud sellest kunagi piisavat, et terve päev üle elada.
Niisiis, ma kohandasin end. Koolist koju jõudes läksin kohe paariks tunniks voodisse ja siis õppisin veidi.
Kuigi minuga toimunu on stoomi puhul halvim stsenaarium ja see oli tingitud üksnes minu soole „kleepumise“ komplikatsioonist, on piisavalt soola tarbimine kogu päeva jooksul keskendumise, energia ja üldise heaolu jaoks väga oluline. See on tõend, kui seda oleks vaja, et meie arstid tõepoolest räägivad tõtt.
Ajad, mis panid mind proovile
Eksamikuu saabudes olin nii valmis ja enesekindel, kui antud tingimustes võimalik oli. Tundsin pärast iga sooritatud eksamit kergendust, et võisin lõpuks koju minna, ilma et peaksin pähe õppima valemeid või ajaloosündmusi kell 1 öösel – pärast seda, kui olin veetnud õhtu kas oksendades või magades.
Inglise keele eksami ajal otsustas Boris aga, et on aeg mu organismi puhastada, ja tunni aja jooksul pärast seda, kui olin süvenenud “Ebenezer Scrooge’i esitluse” küsimustesse, oli mu kott lekkinud ja hommikusöök jooksis mööda jalga alla. Täielik õudusunenägu igal ajal, kuid see on sada korda hullem, kui see juhtub, kui parasjagu istud vaikses saalis koos 200 teise äreva lapsega.
See vahejuhtum ajendas mind leidma usaldusväärset kotti, mis võimaldaks mul jätkata oma päeva ka siis, kui Boris oli veidi julgem… Jumal tänatud, et ConvaTec on olemas!
Suurepärane tulemus mitmes mõttes
Hoolimata raskest üleminekuperioodist õnnestus mul oma akadeemilised eesmärgid ületada (hämmastav, mida võib teha väike lisapingutus!).
Mul oli korrigeeriv operatsioon, mis õnneks oli täiesti edukas, mis tähendab, et mul ei ole enam oksendamist ega stoomiummistusi. Sellest ajast peale olen õppima asunud Westcliffi poiste keskkooli, kus ma saan keskenduda, ilma et mu keha ja kott oleks mind alt vedanud.
Kuigi 2020. aasta on kogu maailmas olnud kohutav, oli see esimene aeg minu elus, mil olen suutnud saavutada mõningase normaalsuse.
Paratamatult tuleb ikka ette viperusi- alates koti erakorralisest vahetamisest koolis kuni muretsemiseni, et Boris laseb maakonnaliinidel paar puuksu välja, kuid stoomiga elamine on juba kord katse ja eksituseteekond. See ei ole siiski midagi võimatut.
Nautides uusi vabadusi
Minu töötav stoom tähendab, et ma ei pea muretsema kroonilise valu pärast või et minu jooks tualetini keset ööd liiga aeglaseks jääb. Nüüd võin lõpuks ometi keskenduda oma õpingutele, hirmuta, et koliit või Boris võiks tekitada minu eksamitulemustes hävingut.
Minu kott annab mulle vabaduse, olgu see siis jooksmine või uisutamine promenaadil või supitamine piki merepromenaadi.
Enam kui midagi muud, on mul meelerahu. Mina kontrollin, mida ma tahan oma eluga teha, mitte mu kõht.
Mida on stoomi olemasolu mulle õpetanud
Neile, kes seisavad silmitsi stoomi omamise väljavaatega, võtke kõike, mida ma olen öelnud külma kõhuga (sõnamäng on taotuslik). Igaühel on oma teekond. Minu oma oli ettenägematute tüsistuste tõttu raskem, kuid enamikul juhtudel peaks taastumisprotsess olema palju lihtsam ja te saate tavapärase elurütmi kiirestitagasi.
Olge valmis ja saate iga takistuse enda kasuks ümber pöörata. See on käänuline teekond, mille käigus tuleb teha kõrvalepõikeid ja õppida. Kuid peagi saate teada, mis teie jaoks kõige paremini töötab.